In memoriam leitnant VALDUR KILK (15.07 1960 – 10.06.2014)

Valdur sündis Viljandi maakonnas, Abja-Paluojal. Tema nooruse- ja kooliaastad möödusidki Lõuna-Viljandimaal – Karksi, Abja ja Mõisaküla kandis. Tema emapoolne vanaisa võitles Eesti Vabadussõjas, isapoolne vanaisa aga langes 1937. aastal Venemaal repressioonide ohvriks. Isa arreteeriti 1947. aastal ja pidi vaevlema seitse aastat Inta vangilaagris. See kõik oli jätnud jälje noore mehe hinge. Peale Nuia Keskkooli lõpetamist õppis ta tollases Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsanduse eriala, lõpetas selle ja töötas siis 1983.aastast Mõisaküla metskonnas abimetsaülemana. Hiljem on ta töötanud Häädemeeste kolhoosis aiandi juhatajana ja Nuia EPT-s autokolonni ülemana. 1991. aastal asus ta tööle Maksuametisse ja 2002. aastal edutati ta Viljandi Maksu- ja Tollibüroo juhatajaks, kus töötas kuni surmani. Loomulikult elas ta täisverelist elu, matkas, tegeles spordiga, muusikaga ja uuris lähiajaloo seiku. Selle kõrval kasvatas ta üles ka kolm last.

1992.a. astus Valdur Kilk Kaitseliitu. Selle kohta on ta ise kirjutanud järgmist: „Kaitseliitlane olen alates 12.maist 1992.a. Võtsin ise kontakti malevkonna pealikuga, kuna see otsus tuli läbimõeldult, mitte hetkemeeleolu ajel. Arvan, et valmisolekust kaitsta kodu ja kodukandi inimeste julgeolekut algab meie väikese riigi kogu sisemine tasakaal ja võime seista vastu igasugusele ohu allikale.“ Ja lisab samas: „Ise tahan austada distsipliini ning kodukorra reegleid, ennast täiendada, õppida ja pidada enda kaitseliitlaseks olemist aukohuseks langenud ja hukatud Eesti sõdurite, kaugel nälga surnud naiste ja laste ning siinsamas, kodulävel tapetud isade-emade ees.“ Need sõnad iseloomustavad teda parimal moel, sest nende järgi ta ka käitus. Alustanud tavalise kaitseliitlasena oli ta peagi rühmapealik, siis kompanii pealik ja alates 2002. aastast Karksi malevkonna pealik. Lisaks sellele on ta olnud Karksi malevkonna ja Kaitseliidu Sakala Maleva juhatuse liige ning lühikest aega ka Noorte Kotkaste Sakala maleva pealik. Noorte kasvatamine ja riigi tuleviku julgeoleku tagamine oli talle väga südamelähedane. Sihikindel ja süsteemne õppimine andis talle ka Eesti ohvitseri pagunid ja auastme kõrgendused. Seda pidas ta endale suureks auks ja pea alati oli ta esinemas tähtsamatel ja ka vähemtähtsatel sündmustel. Tänu tema visale tegevusele taastati Karksi-Nuias Vabadussõja mälestusmärk. Valdur oli alati heatahtlik, abivalmis ja nõukas oma kaasvõitlejatele.

Tema teeneid on hinnatud Kaitseliidu Sakala maleva teenetemärgiga, 2003.aastal annetati talle Kaitseliidu III klassi teenetemedal, 2005. aastal Kaitseliidu Valgeristi III klassi teenetemärk, 2008. aastal Kaitseliidu II klassi teenetemedal ja 2010. aastal Võidutule tooja medal. Valdur Kilk on jätnud selge ja tõsise jälje Kaitseliidu Sakala maleva ajalukku ja hea mälestus temast kestab ehk veel kauemgi kui tema kaasaegsete võitluskaaslaste elupäevade lõpuni.

Valdur, Sa oled võidelnud head võitlust. Puhka rahus!

 

Kaitseliidu Sakala malev