Ülo Tamre sündis Tallinnas 6. septembril 1922. a raudteelase pojana. Oli noorkotkas ja õppur-kaitseliitlane. Alg- ja keskhariduse omandas Eestis. Kuuludes 1941. a N. Liidu kutsealuste mobilisatsiooni alla, valis kutsele järgnemise asemel metsavenna elu. Reetmise tõttu langes koos kolme kaaslasega NKVD väeosa kätte vangi. Viibis Haapsalu ja Tallinna Patarei vanglates, süüdistatuna banditismis ja isamaa reetmises. Irkutski NKVD vanglasse suunatud rongist õnnestus Sonda ja Kiviõli jaamade vahel 31. juulil 1941. a Ülo algatusel kogu vagunitäiel vangidel põgeneda Sirtsu sohu. Vanglates teostatud kontrolli tulemusena Ülo Tamret arreteeritute ja süüdimõistetute hulgas ei leitud ja ta kuulutati uuesti tagaotsitavaks. Kuna ENSV julgeolekuorganite poolt teostatud tagaotsimine tulemusi ei andnud, lõpetati kriminaalasi tema süüdistusasjas 25. nov. 1963. Seega oli ta tagaotsitav veel kümme aastat pärast üldist amnestiat, mis kuulutati välja 27. märtsil 1953.
Läbi rinde põgenedes jõudis Ülo koju Pärnu ja ühines kohe vabatahtlikult formeerimisel oleva eesti üksusega, mis sai tuntuks Idapataljonina. Selle ja Eesti Diviisi ridades tegi ta kaasa Teise maailmasõja rasked lahingud, millest mainimisväärsemad oleksid 1941.-42. a talvelahingud, Volhovi koti hävitamine, Kolpino-Krasnõi Bori (II Laadoga) lahingud, taganemislahingud Novgorodi juurest Pihkvani, tõrjelahingud Krivasoo, Auvere ja Sinimägede ruumis ning Oppelni all. Sai neli korda haavata, kaks korda raskelt, üks neist Sinimägedes. Evakueeriti haavatuna Saksamaale. Alates 1. maist 1945 viibis sõjavangilaagris, kust vabastati 1946. a suvel, kuid suunati samal päeval interneeritute laagrisse, kuhu jäi sama aasta novembri lõpuni. Saadeti Geislingeni DP laagrisse, kuid eestlastest koosnev laagri juhtkond tunnistas endised sõdurid ebasoovitavaiks ning keelas neil laagri piirkonnas liikumise. Pärast haavadest kosumist astus Ülo USA armee juurde formeeritud eesti vahikompaniisse.
Ülot on vääristatud paljude vaprus- ja teenetemärkidega, nende hulgas I ja II klassi Raudristid, kolm Idaala Rahvaste Vaprusristi, Hõbe-lähivõitlusmärk, Tankihävitamise märk, Hõbe-rünnakmärk, Hõbe-haavatumärk ning 1941/42. a Talvesõja medal.
1948. aastal emigreerus ta Austraaliasse, kus lõpetas Melbourne'i Kuningliku Tehnoloogia Instituudi tööstusinsenerina. Abiellus Melbourne'is tartlannaga. Oli Victoria osariigi Eesti Võitlejate Ühingu esimees. 1967. aastal saabus koos abikaasaga Kanadasse. Töötas Torontos kõrgtehnoloogia kompaniis tööstusinsenerina ja osakonnajuhatajana kuni pensionile minekuni. Osales mitme tähtsa projekti planeerimisel ja ehitamisel, kaasa arvatud Canada Arm.
Oli mitu aastat Toronto Eesti Võitlejate Ühingu, Balti Veteranide Liit Kanadas, Balti Veteranide Korpus Kanadas, Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse ja Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kanadas esimees. Oli Eesti Kongressi Kanada saadik, EKNi juhatuse liige. Omab Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse III, II, ja I klassi teeneteristid, EKNi ja Balti Veteranide teenetemärgid, Eesti Ohvitseridekogu Kanadas teenetemärgi ja Eesti Reservohvitseride Kogu Hõberisti.
Eesti Kongressi I istungjärgu ajal astus Eesti Kaitseliitu ja määrati selle organisatsiooni atašeeks briti rahvaste juures. Oli Eesti Kaitseliidu Toetusfondi esimees kuni selle tegevuse lõpetamiseni. Töötas KL Peastaabis väljaõppe osakonnas ja hiljem peainspektorina, lisaks välislektorina Riigikaitse Akadeemias ja ohvitseride kursusel. Viimasel aastal oli Kaitsejõudude Peastaabis Väljaõppe peaspetsialist. Vääristatud V ja III klassi Kotkaristi, Kaitseliidu 2. ja 3. klassi Valgeristiga, mitmete Kaitsejõudude, Kaitseministeeriumi ja Kaitseliidu teeneteristide, medalite ja tänukirjadega. Määrati omal palvel erru 1997. a. On Eesti Reservohvitseride Kogu ja Eesti Ohvitseridekogu Kanadas liige. Kuulub Kaitseliidu Tallinna Malevasse ja on Noorte Kotkaste organisatsiooni noortemagister.
Eerik Purje
kaitseliit.ee
Telefon: +372 7179005
