et
en
Teksti suurus:
A A A

Lääne malev avab Haapsalus admiral Salzale mälestustahvli

11.03.2010
KL Lääne maleva ja Eesti Reservohvitseride Kogu Läänemaa osakond paigaldavad mälestustahvli Haapsallu, Karja tn 14, kontradmiral Hermann von Salza (1885–1946) sünni- ja lapsepõlvekodule.
Tulevane admiral ja Eesti Merejõudude juhataja Herman von Salza sündis 16.04.1885.a Haapsalus. Tema isa- Eduard von Salza teenis pikka aega Haapsalu telegraafi ülemana.

Mälestustahvli avamine on planeeritud 16.aprillil 2010, mil möödub 125 aastat admirali sunniest.

5. mail 1903. aastal asus Salza õppima Mereväe kadettide korpusesse Peterburis, lõpetas selle 1. mail 1906. Silmapaistvate tulemustega eksamitel määrati talle admiral Nahhimovi preemia. Teenis paljudel Venemaa laevadel (Bogatõr, Slava, kurikuulus Aurora, Bobr, Okean jne). 1917. aasta jaanuaris määrati H. Salza lahingulaevale Petropavlovski, sellel laeval teenis Salza I maailmasõja lõpuni ja elas üle mõlemad revolutsioonid. Petropavlovskil oli Salza tõusnud laeva abikomandöriks ja alates 16. detsembrist 1917 oli ta juba laeva komandör. Enda viimasel teenistuslaeval ülendati ta II järgu kapteniks. 1918. aastal võttis H. Salza osa ka kuulsast "Balti laevastiku Jääretkest", kus tal tuli juhtida oma laev Petropavlovski Helsingist Kroonlinna.

Kui algas Eesti Vabadussõda (1918–1920) astus Salza esialgu Kaitseliitu. 3.–27. jaanuaril teenis Salza miiniristlejal Lennuk nooremtüürimehena. Lennuki peal tegi Salza kaasa Tsitre, Kunda, Loksa jm dessantides. 29. jaanuarist määras Eesti Merejõudude juhataja Salza Eesti merejõudude staabi ülemaks. Vabadussõjas osaledes autasustati teda Vabadusristi I liigi 3. järguga.

Kui Vabadussõda oli võidetud, asus Salza uuesti Eesti Merejõudude staabi ülemaks. Merejõudude Staabi ülem oli Salza 1920–1925, sellel ametikohal tõusis ta mereväekapteniks.

1925. aasta märtsis sai Salza Eesti Merejõudude juhatajaks ja 1928. aastal ülendati ta kontradmiraliks. Merejõudude juhataja oli ta 1925–1932. Juhataja kohalt lahkus H. Salza enda soovil, tuues põhjenduseks nõrga tervise.

H. Salza pidas samuti Kõrgemas Sõjakoolis meresõja ja mereasjanduse loenguid. 1925. aastaks oli ta dotsent merenduse alal. Tema koostas ka esimese Eesti mereväe ohvitseride käsiraamatu. Avaldas uurimusi ja kirjutas artikleid meresõjandusest (Meresõjakunsti ajalugu I ja II, Dardanellide operatsioon).

H. Salzat on nimetatud üheks kõige andekamaks ohvitseriks, kes on kunagi olnud Eesti Vabariigi Merejõududes. Ta sai hästi läbi kõigi sõjaväelastega ja oli tuntud seltskonnategelane.

1939. aastal lahkus H. Salza Eestist Saksamaale. Kui II maailmasõda hakkas lõppema, jäi H. Salza punaarmee okupeeritud alale, sest ta ei tahtnud oma haiget ema maha jätta. Ta vahistati 1945. aasta aprillis ja viidi N. Liitu, kus ta ka suri 1946. aastal.