et
en
Teksti suurus:
A A A

Näitus „Eesti riiklikud teenetemärgid“ KL peastaabis

23.03.2016
Teenetemärkide näitus KL PS-s
Autor: Tanel Lään
Eesti riiklike teenetemärkide süsteemi areng on toimunud rohkete ajalooliste pöörete, saatuse seatud eksikäikude, üllate ideede ning pragmaatiliste otsuste taustal.
Eesti Vabariik oli oma sünnihetkel üsna uuendusmeelne, kõik vana feodaalse ühiskonna normid taheti kõrvale jätta – nõnda ei sobinud noore riigi õilsate ideedega ka kodanike eristamine ega ka hierarhiasse jagamine. Eesti Vabariigi I põhiseadus kandis selle mõtte stiilipuhtalt välja, nimelt sätestas paragrahv 7, et Eesti Vabariik ei anna autähti oma kodanikele ning keelab neil ka välisriikide autähti vastu võtta.
 
Senisesse ametlikku seisukohta tõi muutuse 1918. aasta novembris alanud Vabadussõda. Uue aasta esimesel kuul asus Vabariigi Valitsus põhimõttelisele seisukohale, et Eesti on sõjaliseks tunnustamiseks oma aumärki siiski vaja.
 
Vabadusrist oli esimene Eesti riiklik aumärk, mille andmine lõpetati eriseadusega 19. juunil 1925. aastal.  Ordenit peeti välismaailmas väärikaks, ihaldusväärsust tõstis ordeni haruldus.
1926. aastal muudeti Eesti Punase Risti mälestusmedal kolmejärguliseks ning iga järk omakorda kaheastmeliseks. Selliselt tarvitas Eesti Vabariik Eesti Punase Risti aumärki riikliku autasuna 1936. aastani.
 
Eesti Punase Risti mälestusmedal ei sobinud aga sõjaväeliste teenete tunnustamiseks, kuid ometi oli vaja tunnustada riigi julgeoleku valdkonna isikkoosseisu. 1928. aastal loodi Eesti Vabariigi kümnenda sünniaasta puhul Kaitseliidu aumärk Kotkarist.
 
Juhitava demokraatia ajal (alates 1934. aasta märtsist) tugevnes keskvõimu tähtsus, üheks selle väljendusvormiks oli 1936. aastal riigivanema dekreediga alguse saanud Eesti riiklike autasude süsteem. See sätestas Eesti riiklikeks teenetemärkideks lisaks Vabadusristile ka Eesti Punase Risti, Kotkaristi, Riigivapi ja Valgetähe teenetemärgid.
 
1940. aastal katkestas okupatsioon Eesti riiklike teenetemärkide süsteemi arengu ning hävitas palju väärtuslikku. Vaid vähesed enne 1940. aastat välja antud teenetemärgid on tänaseni säilinud.
 
Mitmeid dokumente ja teenetemärke, mis Eestist välja viidi, on siiski õnnestunud ka päästa. Nii tagastati 2004. aastal USA-st Eestile kindral Johan Laidoneri aumärgid, kuid näiteks Eesti presidendi ametirahana valminud Riigivapi teenetemärgi ketti ei ole õnnestunud tagasi saada, see asub endiselt Moskvas Kremli Relvapalatis.
 
Eesti taasiseseisvumise järel tekkis kohe vajadus taastada riiklike aumärkide süsteem. Vahepeal unustatud ja sihilikult hävitatud riiklikud teenetemärgid vajasid taastamist. 1994. aastal valmis esimene taasiseseisvumisjärgne „Teenetemärkide seadus“.
1995. aastal lisati Eesti riiklike teenetemärkide süsteemi Maarjamaa Rist.
 
Näituse koostas Lea Hein ja kujundas Tiiu Laur Eesti Rahvusraamatukogust. Osa sellest rändnäitusest saab nüüd vaadata Kaitseliidu muuseumi näituste ruumis kuni suve hakuni.