Admiral Pitka

19. veebruaril 1872 sündis Järvamaal Võhmuta vallas Jalgsema külas Terasaugu metsavahimajas Johan Pitka. Pärast Johani sündi kolis pere samas külas asuvasse Ansomardi tallu, kus J. Pitka elas oma lapse- ja noorukiea.

1894. aastast kaugesõidukapten, 22. aprillist 1919 mereväekapten ja sama aasta septembrist aseadmiral, mis rahvusvahelise tava järgi tähendab kontradmirali. Rahvasuus kutsuti teda lihtsalt admiraliks.

Vabadussõja teenete eest sai J. Pitka Vabadusristi I/1 ja Lohu mõisa südame; koostöö eest Briti laevastikuga sai Suurbritanniast Püha Georgi ja Püha Miikaeli komandöriristi, Lätist aga II klassi Karutapjaordeni.

Pärast Vabadussõda tegeles Johan Pitka poliitikaga, asutades uue erakonna Rahvuslik-Vaba-meelne Partei, mille häälekandjaks oli ajaleht “Eesti”. Seejärel 1924. aastast farmer Kanadas, siis – kodumaale tagasi tulnud 1930. aastal – Eesti Tarbijate Ühistu Keskliidu esimees kuni pensionile minekuni 1937.

J. Pitka liitus ka vabadussõjalaste liikumisega, olles 1931-32 Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees ning 1931. aastal moodustatud Lahingu-vendade Klubi esimees.

1936. aastal ostis Johan Pitka endale Ebavere mäe jalamile Lilleoru talu. Vaikset maakodu otsis admiral mitmelt poolt, kuid kõige meeldivamaks osutus Ebavere kant, sest siin oli küllal-daselt rahu, kaunist loodust, ka suuremad asulad polnud eriti kaugel.

Ta soovis pühenduda memuaaride kirjutamisele, mis hakkasidki ilmuma üldpealkirja all “Minu mälestused”, mis kohe köitsid lugejate tähelepanu hea ilukirjandusliku taseme poolest ja seda tänase päevani.

Pitka maja ehitati Rootsi projekti järgi; seinteks prussid, plangud, lauad, täidiseks saepuru (vist ka lubi). Välislaudvooderdis oli värvitud rootsipunase värviga. Külarahva teada oli maja seest laeva sisemuse sarnane.

Talu majandas rentnik. Pitka majas elas aastaringselt tüdruk, keda hüüti Silla Meetaks. Kogu suve elas seal ka J. Pitka abikaasa Helene, enamasti ka admirali õepoeg Harry. Karjamaal madala nõo keskel oli käsipumbaga kaev. Kaevu kõrval oli valatud betoonist suur küna. Samas oli ka põõsaste küljes käterätikunagi. Pärast lipuheiskamist tegi ta metsasihtidel jooksu. Selle lõpetanud, läks kaevu juures olevasse künasse külma vette, pööras end mõne korra ringi, tuli välja, hõõrus end rätikuga kuivaks ning läks maja juurde.

Oma maakodus ei olnud Pitka kunagi tegevuseta. Puhastas ja liivatas kõnniteid ning seadis lipuvarda umber olevat lillepeenart. Väga meeldis tal tegelda maja lõunapoolsel küljel asuvas kasvuhoones. Ta ei hoidnud kõrvale ka põllutööst. Oma naabritesse suhtus Pitka pere hästi. Nii aitas admiral näiteks oma naabrimehel, kes maltoosat valmistas, muretseda Tallinnast plekkpurke. (Pitka ise oli täiskarsklane ja taimetoitlane.) Samale mehele oli ta vahetult enne sõda nördinult rääkinud, et Eesti valitsus on inglismeelselt orientatsioonilt läinud üle saksameelsele.

Pärast vene vägede sissetulekut 1944. aasta sügisel paigutati Pitka majja paarkümmend sõdurit, kes demineerisid ümbruskonda ja õhkisid Äntu metsadesse jäänud saksa laskemoonaladusid. Nende käes läks 1945. aasta kevadel maja põlema ja hävis tules. 1937. aastal valiti Johan Pitka Rahvuskogu I koja liikmeks Järvamaa esindajana. See oli Pitkale tegelikult teine kord olla Eesti Vabariigi parlamendi liige – vabariigi alguspäevil oli ta kuni 1919. maikuuni olnud Eesti Asutava Kogu liige Eesti Rahvaerakonna rühmast.

Riigivolikogu 1940. a. 14. ja 15. juuli valimistest kirjutab aga Pitka ise nii: “Kui juulis kuulutati välja Riigikogu valimised, pöördusid mitmed rahvuslikud tegelased minu poole, et esineksin punategelaste vastaskandidaadina Järvamaal, Paide-Türi ringkonnas. Pärast mõningat kaalumist andsingi nõusoleku ja minu kandidatuur seati üles. Päev, mismoodi valimised tegelikult toimusid, on üldiselt teada. Samal päeval oma elukohta tagasi sõites, sain kuulda, et Järva-Jaanis oli toimunud mingi töötava rahva miiting, kus kõnega esinenud Tallinnast kohale saabunud punategelane. See esitanud minu kohta teravaid süüdistusi ja lõpptulemusena võetud vastu resolutsioon minu tunnistamiseks rahvavaenlaseks ja karistusena nõutud minu avalikku ülespoomist. See oli pahaendeline sündmus, sest võis olla päris kindel, et need ei olnud agitaatori suhu juhuslikult pandud sõnad. Nii oli ainus võimalus põgeneda.” Johan Pitka lahkus salaja Soome. Kui Saksa-Vene rinne 1944. aasta algul jälle Eesti piiridele lähenes, tuli J. Pitka sama aasta aprillis kodumaale. 21. augustil sai ta SD-lt loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks Löögirühm Admiral Pitka. Üle maa levis kulutulena: “Pitka organiseerib vastupanu. Veel pole kõik kadunud!” Pitka mehed pidasid mitu lahingut, millest tuntumad on Soodla silla juures Vaidas, Kosel, Kehras, Raplas. Seejärel taganeti üle Tallinna ja Keila Läänemaale. On võimalik, et admiral J. Pitka langes nende lahingute käigus seni teadmata kohas, kuupäeval ja asjaoludel.

Eesti ajalukku on Johan Pitka läinud mitte üksi Vabadussõja sangarina, vaid ka vabaduse märtrina. II maailmasõja ajal Soomes olles tundis ju Pitka tookordset poliitilist ja strateegilist olukorda; ta teadis, et inglased seekord enam abi ei saa anda, kuid ta tuli siiski. Miks? Kas selleks, et kommunistide vastu võideldes Eestis surra? Nagu kord Vana-Kreeka linnriigi Sparta kuningas Leonidas 2300 aastat tagasi lootusetus positsioonis võideldes kogu oma väeosaga viimse meheni hukkus, pidades kinni pärslaste hiigeljõudusid.