et
en
Teksti suurus:
A A A

Charnjit Moudgil: eesti keelt on lihtne õppida

15.01.2016
Charnjit Moudgil
Autor: Markus Sein
IT-insenerist ettevõtja Charnjit annab tööd kolmele inimesele ja kasvatab kahte ilusat eesti last. Ta on Eesti kodanik aastast 2010 ja Kaitseliidu tegevliige aastast 2014.

Martin Mägi
India on lootuse ja spirituaalsuse sümbol. Indiat ja Eestit animalistlikult võrreldes võrdleme me India elevanti ja rebast. Olles mõnda aega vestelnud, üritan ma suunata vestluskaaslast natuke ebamugavatele teemadele nagu poliitika, rahvusvahelised suhted ja intriigid, kuid Charnjitist õhkuv enesekindlus tekitab minus tunde, nagu oleksin mina rebane, kes tahab elevanti tee pealt välja nügida.
 
Sa naeratad palju rohkem kui eestlased.
„Seda öeldakse mulle palju, olen sellega juba harjunud. Eestlased ei ole üldse kinnine rahvas, nagu räägitakse, neile tuleb lihtsalt võimalus anda ja varsti nad naeratavad ja lobisevad minuga täiesti vabalt.“

Räägi oma perekonnast.
„Mul on vend ja õde. Vanemad andsid meile parima võimaliku hariduse ja kasvatasid meid nii, et meil oleksid kõik võimalused. Nad ei öelnud kunagi, et me ei tohi teha seda või peame tegema teist.
Meil oli täielik vabadus kasvada sellisteks, nagu me ise tahame.“


Unistuste vanemad?
„Jah, nad ongi. Nüüd on mu vend Austraalias, mina Eestis ja õde Indias.“

Kuidas te omavahel kohtute?
„Saame kord aastas keskel kokku,“ naerab Charnjit. „Aga mu isa reisib palju ja käib meil palju külas. Ta on praegugi Eestis.“

Mis sulle Eestisse saabudes raskeks osutus?
„Ainus raskus oli keelebarjäär, kuid selle ületasin päris kergesti. Räägin enda hinnangul nüüd juba päris hästi eesti keelt. See on lihtne keel, lihtne õppida, sest loetakse nii, nagu kirjutatakse.
Eestlased pole üldsegi ksenofoobsed. Mulle tundub, et keegi üritab lihtsalt siin rahvast üles keerata, pagulaste või teineteise vastu ässitada. Eestlased on nagu ülejäänud eurooplasedki. Kes tahaks eestlastega integreeruda või paremat kontakti saada, võiks alustada näiteks Rahvusraamatukogu külastamisest. Seal on väga sõbralik personal ja väga head kirjandust Eestist.
Ka laulupidu on Eestis äge ja meeldib mulle väga. See on kultuur, mida on vanematelt lastele edasi antud paljude põlvkondade jooksul.“


Mis motiveeris sind Kaitseliiduga liituma?
„Ukraina sündmused. Samal ajal lõikasid moslemiäärmuslased Inglismaal ühe sõduri kõri läbi. Siis uurisin internetist Kaitseliidu kohta, võtsin nendega ühendust ja nii see läks.
Kaitseliitlased olid minu liitumissoovist positiivselt üllatunud, kuid võttis väga kaua aega, kuni mu avaldus läbi töötati. Ma olin vahepeal mitu kuud Ameerikas, keegi Kaitseliidust oli siis hankinud mu Ameerika telefoninumbri ja helistas, et mind on vastu võetud.
Ka Kaitseliitu astumise ajal küsiti minult, mis mind selleks motiveerib. Vastasin, et saan ehk Kaitseliidule kasulik olla – mul on veoautode juhtimise õigus, ma oskan süüa teha ja olen lisaks tsiviilis sidet õppinud ning nad ütlesid, et selliseid mehi on Kaitseliidule väga vaja.
Siis helistati mulle ja kästi veebruaris tulla sõduri baaskursusele, SBKle. Kuigi see oli nö suvine SBK, oli veebruar ikka väga külm ja meile antud varustus oli vana ja kasutatud. Ostsime endale päris palju asju ise juurde, et metsas elu mugavam oleks.
Meie instruktor kohtles meid üsna karmilt ja osa mehi nurises, miks seda kõike peab tegema, kuid ma tuletasin meelde, et instruktorid treenivad meid ju kõige hullemaks. Rääkisin ka oma tegevteenistuses olevate sõpradega ja nad ütlesid, et selles, mis meie teeme, ei ole tegevteenistusega võrreldes midagi rasket ega väljakutsuvat.“

 
Milline osa väljaõppest meeldis sulle kõige rohkem?
„Tuli ja liikumine, lahinglaskmised. Seevastu topograafia meeldis kõige vähem.
Mind paneb imestama, miks inimesed ei tule Kaitseliitu lihtsalt lõbu pärast. Mõtle, 12 euro eest aastas saab väga palju lasta, sõita ägeda sõjaväeautoga, õppida uusi asju. Võib-olla kardavad nad väljaõpet või arvavad, et peavad liiga palju nädalavahetusi Kaitseliidule andma.“

 
Kuidas suhtud inimestesse, kes arvavad, et me peaksime NATOst ja EList lahti ütlema, et olla riigina tõeliselt iseseisvad?
„Ma tõesti ei taha kommenteerida poliitilisi teemasid, kuid selle väitega ei saa üldse nõustuda. Liitlased on väga vajalikud. Ukraina on praegu sellises seisus just seepärast, et tal ei olnud liitlasi.“
 
Kuidas suhtub su pere sellesse, et oled Kaitseliidus? Nemad saavad ju sinuga seevõrra vähem koos olla?
„Mõnikord oli see väga raske, sest vahepeal oli mu naine haiglas ja polnud kedagi, kes vaataks laste järele. Aga puududa ka ei saanud, sest siis kukud baaskursusel läbi. Isegi eestlased küsisid, miks ma nii teen, et lähen ja jätan oma lapsed üksinda, kui naine on haiglas.
Samas olid mu kaasvõitlejad väga abivalmis ja sõbralikud ning aitasid, kui ma keelebarjääri tõttu millestki aru ei saanud.
Meil ei oleks ründe korral siit kusagile põgeneda. Me peame võitlema. Siin on minu pere, mul on Eesti kodakondsus, meil ei ole muud võimalust, kui võidelda.
Kaitseliidus olemine ei aita ainult riiki, vaid see aitab ka sind ennast. Sa kasvad isiksusena, saad paremaks inimeseks.“

 
Välismaalasena Kaitseliidus

Välismaalane saab Kaitseliitu kuuluda toetajaliikmena, panustades näiteks erialase väljaõppe läbiviimise, oma isamaa tutvustamise või koostöö vahendamisega. Kodukorra järgi saab ka toetajaliikmele väljaõppes osalemiseks väljastada varustust, sealhulgas relva. Kaitseliitu kuulub toetajaliikmena ligikaudu 70 välismaalast.

Kui välismaiste juurtega inimene on saanud Eesti kodakondsuse, võib temast saada Kaitseliidu tegevliige. Selle üle, kui palju on Kaitseliidus muu emakeelega kodanikke, arvestust ei peeta.