17. juunist kuni 31. juulini võib Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses vaadata Vabadussõda kajastavat näitus „Rindejoon“. Ligi 120 fotost koosneva näituse on koostanud ja kujundanud Kaitseliidu museoloog Tanel Lään.
11. novembril 1918 avalikult tegevust alustanud põrandaalune Kaitseliidu organisatsioon oli esialgu ainus Eesti Ajutise Valitsuse käsutuses seisnud relvaorganisatsioon, mille nimekirjades oli Vabadussõja alguses ümmarguselt 11 000 kaitseliitlast 240 ohvitseriga. Sõja puhkedes muutus Kaitseliit järk-järgult kohustuslikuks maakaitseväeks.
Ajutine Valitsus oli 1918. a. novembris esialgu välja kuulutanud vabatahtlike ning ohvitseride, arstide ja ametnike mobilisatsiooni, seejärel aga ka 21-35-aastaste meeste sundusliku väkkevõtmise. 15. detsembriks loeti mobiliseerituid 9073 inimest, neist 1238 vabatahtlikku. 5. jaanuariks 1919 ehk vastupealetungi eel arvestati mobiliseerituid 15 343, neist 1257 vabatahtlikku, lisaks oli selleks ajaks veel vähemalt umbes 2300 inimest astunud vabatahtlikult sõjaväkke ilma end vastuvõtukomisjonides registreerimata.
Eesti Vabariigi populaarseim kindral nii rahva kui ka sõdurite seas oli oma elu ajal Ernst-Johannes Põdder.
Pärast Eesti sõjaväe laialisaatmist Saksa okupatsioonivõimude poolt 14. aprillil 1918 oli Ernst Põdder legaalse Bürgerwehri operatiivjuht ja illegaalse Eesti Kaitse Liidu üks peaorganisaatoreid. 11. novembrist 1918 esimene Kaitseliidu ülem ja 21. novembrist ka 1. jalaväepolgu ülem.
4. aprillil 1919 oli kindralmajor Ernst Põdder määratud äsjaloodud 3. diviisi ülemaks. Tema üldjuhtimise all olnud diviis ja Soomusrongide divisjon koos juurde antud 1. diviisi väeosadega purustasid Balti Landeswehri ja Rauddiviisi. Järgnevalt kaitses Põdder oma 3. diviisiga Läti idapiiri Punaväe vastu kuni 1919. aasta novembrikuuni ja seejärel läks oma diviisiga Viru rindele. 1. jaanuarist 1921 2. diviisi ülem, tegutses aktiivselt Kaitseliidu taasloomisel Lõuna-Eestis. 1. novembrist 1926 Sõjanõukogu alaline liige.
Eesti merejõudude juhataja Vabadussõja ajal kontradmiral Johan Pitka sõnul oli Vabadussõda rahva sitkuse, kanguse ja vabadusiha avaldus. „Julged teod ei sündinud mitte paberite, käskude ega tagalas asuvate staapide korraldusel“ rõhutas admiral,“ vaid iga rindemehe omaalgatusest ja teadlikust isetegevusest. Ainult nii võisime teha tegusid maal ja merel, Narva ja Pihkva all, Võnnu (Cesise) ja Riia all. Pean ütlema, et harva leidub ka niisugust ülemjuhatajat, nagu me seda õnneks kindral Laidoneri isikus leidsime. Tema mõistis ja oskas hinnata rahva, eriti sõjaväe isetegevuse suurt tähtsust.”
Lahinguväljadel langes 2121 võitlejat, haavade, põrutuste ning haiguste tagajärjel suri 2058 sõjameest. Koos terroriohvrite, vangilangenutega ja muul viisil hukkunutega võib Vabadussõjas inimkaotuste arvuks Eestile pidada 6 127 inimest. Võitlusväljal haavata saanute arv küündis 12 000-ni.
Eesti kõige kuulsamat ordenit – Vabadusristi – anti välja 3 224, neist 2 076 Eesti kodanikele.
Näituse koostas: Tanel Lään
kaitseliit.ee
Telefon: +372 7179005
