In memoriam kolonel Raul Luks (1. november 1932 – 6. mai 2017)

Raul Luks sündis 1.11.1932 Narva linnas teenistuja perekonnas. Narvas alanud koolitee katkestas 1941. a alanud sõjategevus. Sõja-aastatel tuli olla maapaos vanaema-vanaisa juures Alutaguse vallas. Sealsamas võitlesid metsavendadena pärast 1944. a ka ta isa ja kaks onu. Kuna ümbruskonna väljad olid sõja lõppedes veel mitmeid aastaid täis igasugu lahingumoona, mida noored poisid otsimas ja kogumas käisid, võiski sealt noorel Raulil tekkida huvi sõjanduse vastu. Erinevatest käsirelvadest märki laskmine tegi temast hilisemas elus hea laskesportlase.
 
1946. a emaga Tallinna kolides õnnestus koolitee lõpetada Tallinna 26. mittetäielikus keskkoolis. Õpingud jätkusid Tallinna Elektromehhaanika tehnikumis elektrijaamade elektriosade erialal. Olles õppimises kursuse parim, sai Raul kõrgendatud stipendiumi, mis oli pere ülalpidamiseks sõjajärgsel ajal suureks abiks.
 
Hea õppeedukus ja eeskujulik laskesportlase karjäär tagas selle, et Nõukogude Armee ajateenistusse kutsumisel anti Sõjakomissariaadis valida – kas ajateenistus või Leningradi kõrgem sõjakool. Raul otsustas viimase kasuks, sest pärast kooli lõpetamist lubati teenistuskohana Eesti rahvusväeosa. 1954. a lõpetaski ta Leningradi I Suurtükiväekooli ja asus teenistusse Tallinnas Filtri teel asuvasse suurtükiväeossa. Pärast rahvusväeosade likvideerimist õnnestus Raulil jätkata teenistust Aegviidu polügonil otselaskmise suuna ülemana. Edasine sõjaline karjäär jätkus tsiviilkaitses – staabiülem Tartus, ENSV Tsiviilkaitse staabi luureülem, staabiülema asetäitja väljaõppe alal ja lõpuks staabiülema I asetäitja.
 
Novembris-detsembris 1986 saadeti juba polkovniku auastmeni tõusnud Raul Luks koos sadade teiste eesti meestega Tšernobõli tuumajaama katastroofi likvideerima. Avariitöödel määrati ta Vene sõjaväekoondise staabiülemaks. Turvalisena tunduv staabitöö ei kaitsnud siiski ülemäärase kiirituse eest, mis vanemas eas mitmesuguste tüsistustena välja lõid.
 
Pärast Tšernobõlist naasmist leidis Raul, et aeg on sõjaväest pensionile jääda. Ta jätkas töötegemist Väliskaubanduskoondises Estimpexi peadirektori asetäitjana personali alal. Mugavat pensionipõlve aga ei jätkunud kauaks.
 
Novembris 1991 kutsus Kaitsejõudude Peastaabi ülem A.Laaneots ta enda juurde ja ülema käskkirjaga nr 8 kinnitati Raul Luks Peastaabi operatiivjaoskonna ülemaks.
 
Nagu kolonel Luks on ise öelnud, tuli kõike alustada nullist. Abiks olid ainult 1938. a Eesti Sõjaväe määrustikud, mida ta ise pidi algusest peale õppima hakkama. Kolonel Luks koos teiste väheste algusaegade ohvitseridega alustas staabi dokumentatsiooni koostamist ja juurutamist, töötati välja riigi esimene kaitseplaan, koostati loodavate väeosade õppeplaanid ja alustati topoteenistuse organiseerimisega. Kõiki algusaastatel tehtud töid ei jõuagi üles lugeda.
 
Seoses vene vägede lahkumisega määrati kolonel Luks 1993. a lõpus Paldiski linna eestipoolseks komandandiks. Jätkus pingeline töö vene vägedelt väeosade ja varade ülevõtmisega. Eriti tähtis oli Paldiski tuumareaktori likvideerimise korraldamine. Siinkohal tasub kindlasti esile tõsta kolonel Luksi suurepärast suhtlemisoskust ja rahulikku kõnemaneeri, mis võttis ruttu maha kõik pinged erinevate osapoolte vahel. Vabanenud vene väosade hoonetesse otsustati 1995.a rajada Kaitsejõudude Väljaõppekeskus, mille ülemaks kolonel Luks määrati. Jälle algas pingeline töö ohvitseride väljaõppe korraldamisega ning õppematerjalide ettevalmistamisega. Eesti Kaitseväe ohvitserkonna koolitamine Paldiskis kestis kuni 1997, peale mida asutati Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused Tartus.
 
Kolonel Luks aga suunati Tallinna Garnisoni Komandatuuri juhtima. See oli aeg, kus Eesti Kaitsevägi oli juba “jalad alla saanud”, kuid “parketikõlbulikuks saamiseks” vajas veel lihvi. Kolonel Luksi eestvõttel parandati ja täiendati vana Garnisoni määrustikku, Soome Kaitseväe abil ja eeskujul ning koostöös Eesti Välisministeeriumi  protokolliosakonnaga töötati välja riiklikud tseremooniad, mis toimivad samasugustena tänapäevalgi. Kindel alus sai pandud Sõjaväepolitseile, Kaitseväe orkestrile ja Tallinna Garnisoni arestimajale. Garnisoni komandant Luksi teadis ja tundis kogu Eesti Kaitsevägi.
 
2000. a lõpus 68-aastaselt erru läinuna tegutses kolonel Luks veel mõned aastad Tallinna Kriisijuhtimiskeskuses ja töötas välja Tallinna kriisi likvideerimise plaane.
 
Ühiskondlikus plaanis on kolonel Luksi tegusus lausa hämmastav. Ta on aktiivselt osalenud Spordiseltsi “Kalev” tegevuses ja olnud Spordiveteranide Ühenduse liige. Ajaloo hoidmisel on ta aktiivselt kaasa löönud Eesti Lipu Seltsi, Sõjahaudade Hooldeliidu ja Laidoneri Seltsi juhatustes ning Muinsuskaitse Seltsi ja Jüriöö Pargi Fondi liikmena. Kolonel Luks oli Eesti Eruohvitseride Kogu asutajaliige ja esimene juhatuse esimees.
 
Kolonel Raul Luksi on autasustatud mitmekümne erineva ordeni ja medali  ning Kaitseväe juhataja nimelise külm- ja tulirelvaga.
 
Eesti Kaitseväe ohvitseridele ja kolonel Raul Luksi kaasteenistujatele jääb ta igavesti meelde kui hea õpetaja, kes suhtus noorematesse kolleegidesse isalikult ning äärmiselt hoolivalt, ta oli pühendunud ohvitser ja visa võitleja, kes pikki aastaid ei andnud alla ka rasketele haigustele, sest oli käsk: “Elada!” Au Sulle, kolonel Luks, puhka rahus!