Kaitseliidu sünd

I Maailmasõja lõpuga 11 . novembril 1918 lõppes ka Saksa okupatsioon Eestis, veel samal päeval moodustati noore riigi kaitseks relvastatud kodanike liit – Eesti Kaitse Liit. Sõjaministrile allutatud EKLi ülemaks sai kindralmajor Ernst Põdder, juhatuse esimeheks aga Johan Pitka.

Esmalt tegutseti põhikirja ja seaduseta, ent ükski põhikiri ega seadus poleks antud olukorras suutnud EKLi suunata paremini kui eeltoodud juhatuse otsusest lähtuv põhimõte: toimida ausa tahtega isamaa heaks.

1918. aasta novembri lõpus alanud bolshevike sissetung Eestisse tabas valusalt äsja oma riigi loomisele asunud rahvast. Noorele riigile muutus see Vabadussõjaks ja loomulikult astusid esimestena ründajaile vastu kaitseliitlased. Riigi kaitsmine välisvaenlaste vastu osutus aga vabatahtlikule organisatsioonile siiski ülejõu käivaks ja nii püstitati see ülesanne loodavale sõjaväele.

Kaitseliidu ülesandeks sai sisekaitse organiseerimine ja elluviimine, mis sõjaoludes nõudis organisatsiooni arvulist suurendamist, sest kaitseliitlaste read olid hõrenenud meeste rindele minekuga nii vabatahtlikena kui ka rahvaväkke mobiliseerituina.

1919. aasta jaanuaris muudeti EKLi kuulumine kohustuslikuks kõigile 18–60-aastastele meeskodanikele, kes ei kuulunud mobilisatsiooni alla. Isegi Eestis elavad muulased – sakslased, lätlased, venelased jt – pandi noort vabariiki teenima. Kaitseliitlaste read kasvasid ja ületasid lõpuks rahvaväe arvukuse. 1920. aasta 1. veebruari seisuga oli Kaitseliidus 125 000 kaitseliitlast.

Nüüdsest sunduslik Kaitseliitu kuulumine tähendas organisatsiooni liikmetele kõikide ülesannete täitmist, mis sõjaolukorras tagalas vajalikud olid, kaasaarvatud politsei, vanglaametnike ja piirivalve ülesannete täitmist.

Raskeimaks ja tänamatuimaks ülesandeks tuleb aga pidada mitmesuguste veel loomata või loomisjärgus olevate riigiasutuste töökoorma enda kanda võtmist. Just nende asutuste ülesandeid täites teenis Kaitseliit ära teatud rahvakihtide pahameele.

Otsustati läbi viia sundmobilisatsiooni – ellu viis selle EKL. Pandi toime kuritegu – juurdluse viis läbi ja otsuse langetas kaitseliitlane. Oli vaja rindelolijate toitlustamiseks talumeestelt sunnivilja ja toiduaineid korjata – jälle siunati vilja kokku korjavat kaitseliitlast. Keelustati hangeldamine ja viinapõletamine - kes muu kui kaitseliitlane konfiskeeris keelatud kraami. Eeltoodut arvestades pole ka ime, et Vabadussõja lõppedes ootasid paljud pikisilmi organisatsiooni laialisaatmist.

Peale Tartu rahu (02.02.1920) sõlmimist - 10. veebruaril 1920 algas demobilisatsioon nii rahvaväest kui ka Kaitseliidust. Kaitseliidu senine organisatsioon kaotas vajalikkuse ning suures osas lagunes. Nii tegutses Kaitseliit Vabadussõja järgselt peamiselt mitmesuguste küti- ja spordiseltside näol, korraldades ka avalikke seltskonnaüritusi.