Näitus „Kaitseliit 95“ Narvas

KAITSELIIT 95

11. novembril 1918 avalikult tegevust alustanud põrandaalune Kaitseliidu organisatsioon oli esialgu ainus Ajutise Valitsuse käsutuses seisnud relvaorganisatsioon, mille nimekirjades oli Eesti Vabadussõja (1918-1920) alguses ümmarguselt 11 000 kaitseliitlast 240 ohvitseriga. Sõja puhkedes muutus Kaitseliit järk-järgult kohustuslikuks maakaitseväeks.
Pärast Vabadussõja lõppu jätkus Kaitseliidu tegevus vabatahtlikul alusel, kuid äärmiselt piiratud ulatuses. Aktiivsemad liikmed lõid uue ühenduse vormi – Kaitseliidu kütisalgad.

Kaitseliidu liikmeskond kasvas pärast 1. detsembri 1924 kommunistliku mässu väga kiiresti, ühe aasta jooksul astus sinna 25 000 meest. Kaitseliit oli nii oma tegevuse eesmärkidelt kui ka liikmeskonna poolest üldrahvalik organisatsioon, mida rõhutas ja toetas ka poliitiline erapooletus.
Eesti sõjaajalukku kuulub Kaitseliidu väljakujundajana, juhina ja ideoloogina viieteistkümne aasta kestel (1925-1940) kindralmajor Johannes Orasmaa.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud põhikirjale 2. veebruaril 1925 oli Kaitseliidu eesotsas Kaitseliidu ülem, kelle tööorganiks oli Kaitseliidu Peastaap. Nimetatud organ juhtis Kaitseliidu kui sõjalise organisatsiooni väljaõpet. Kaitseliidu kui ühiskondliku institutsiooni juhtorganid olid valitavad. Kõrgeim valitud organ oli Kaitseliidu Keskkogu, kes käis koos kord aastas ja otsustas kõige tähtsamaid põhimõttelisi küsimusi.

Kaitseliidu Keskkogu valis 14-liikmelise Kaitseliidu Vanematekogu, kus olid esindajad kõigist põhilistest erakondadest. 1939. aastaks ületas isikkoosseis 40 000 mehe piiri. Koos Naiskodukaitse, Noorkotkaste ja Kodutütardega hõlmas organisatsioon 100 000 liiget.
Kaitseliit sai rahulikult areneda ja töötada natuke üle 15 aasta kuni Eesti okupeerimise ajal 16. juunil 1940 nõudis Nõukogude Liit ultimatiivselt kõigi eraisikute valduses olevate relvade ärakorjamist. Pärast juunipööret Eestis Kaitseliit likvideeriti 27. juunil 1940.

Eestis algas kohalike kaitseliitlike üksuste taasloomine erinevates piirkondades 1980. aastate lõpul. Üleriigilise organisatsioonina otsustati Kaitseliit taastada 17. veebruaril 1990. aastal. Taastamiskoosolekul Järvakandis oli enamus kokkutulnud 125 mehest-naisest Eesti Kodanike Komiteede ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmed. Neid tiivustas tagant tunne, et on vaja ajada Eesti asja. Kaitseliidu esimeseks ülemaks valiti koosoleku organiseerinud Kalle Eller.

10. novembril 1990 otsustati üheisikuline juhtimine asendada kollektiivse organi – Kaitseliidu keskjuhatusega. Esile kerkis uus favoriit, kelleks oli keskjuhatusse valitud Manivald Kasepõld, kes 1991. aasta kevadel ohjad enda kätte haaras. Aeg, mil Kasepõld Kaitseliidu etteotsa tõusis, oli äärmiselt keeruline. 25. mail 1991 kogunes Raplasse keskkogu, mis võttis vastu murrangulised otsused. 12. juulil 1991 kehtestati 1934. aasta kodukord, Kaitseliidu riikliku tunnustamiseni jõuti 1991. aasta sügisel.


1990. aastate alguses oli Eesti riikluse taastamise võtmeküsimuseks, kuidas edasi minna – õigusliku järjepidevuse alusel või mitte. Esimest suunda toetas ennekõike Eesti Komitee, teist Ülemnõukogu ja valitsus. Sellised erimeelsused kippusid lõhestama kogu ühiskonda ning tekitasid tõsiseid probleeme ka Kaitseliidule.
Lisaks sisemisele lõhenemisele ja poliitilise toetuse puudumisele oli Kaitseliidule tekkinud tõsine konkurent Kodukaitse, kelle roll ühiskonnas aja jooksul siiski kadus.

1990. aastate alguses oli Kaitseliidu allorganisatsioonide eksistentsi võtmeks koosolekute pidamine. Mida regulaarsemalt kohalik organisatsioon koos käis, seda elujõulisem ta oli. See aga, millest räägiti, sõltus väga palju kohalikest juhtidest. Kui kohalik juht oli poliitikalembeline, räägiti rohkem poliitikast, kui mees oli aga militaarhuvidega, räägiti sõjandusest ja sellest sõltus omakorda allorganisatsiooni liikmeskond.
Kaitseliit taasloodi nõukogude tormituultes räsida saanud eestlaste mälukillukestest.

Ülemnõukogu presiidium võttis 4. septembril 1991 vastu otsuse lugeda Kaitseliidu õigused juriidilise isikuna taastatuks ja juhtimine kaitsenõukogule allutatuks. Pärast esimesi Riigikogu valimisi 1992. aastal arvati sama aasta 28. aprillil Kaitseliit kaitsejõudude koosseisu. 1992. aasta oli Kaitseliidule administratiivselt üldse selginemisaasta, seni isepäiselt tegutsevad Kaitseliidu üksused liitusid malevateks. Täielikult rakendus tööle Kaitseliidu Peastaap. 16. novembril 1992 määrati Kaitseliidu ülemaks Johannes Kert.

Kaitseliit oli säilinud inimeste mälus usaldusväärse, ühiskonda siduva ja erakonnapoliitikat välistava organisatsioonina. 1990-ndate alguses langetasid paljud inimesed tõsise ja ka mõneti ohtliku otsuse liituda Kaitseliiduga ja nende panus taastatud Eesti omariiklusse on väga suur. Oluline on, et Kaitseliit pole Eestile andnud ainult tublisid sõjaväelasi ja politseinikke, vaid paljud kaitseliitlased on ka väga head ettevõtjad, õpetajad, spetsialistid või lihtsalt tublid kodanikud, keda kõiki seob soov teenida oma isamaad.

2002. aastal algas Kaitseliidu baasil kaitseväe reservüksuste ettevalmistamine ja põhijõud suunati maakaitseüksustesse sobivate meeste väljaõppele. Väljaõppesüsteem viidi kooskõlla sõjaaja üksuste ettevalmistamise vajadustega. Et tihendada Kaitseliidu ja kaitseväe koostööd, osales Kaitseliit 2003. aastal esimest korda kaitseväe õppusel Kevadtorm vastutegevuses. 2004. aastaks oli sõjaaja üksustesse paigutatud enam kui 3100 kaitseliitlast-reservväelast

2007. aastal tulid Kaitseliidule uued ülesanded, mille peamiseks sisuks oli tagasipöördumine territoriaalkaitse põhimõtete juurde – igale kaitseliitlasele tuli leida temale sobivad ülesanded kodukandi kaitsel. Riigikaitse arengukava 2013-2022 kohaselt on Kaitseliit vastutav kogu maakaitse eest – see on Kaitseliidu peamine sõjaline ülesanne.
Kaks Kaitseliidu jaoks võrdselt olulist ülesannet tänapäeval on kogu elanikkonna vabal tahtel ja omaalgatusel tugineva valmisoleku tõstmine ning sõjalise riigikaitse tagamine.
Kaitseliidus oli 2013. aasta 30. juuni seisuga koos eriorganisatsioonidega 22 703 liiget.

Venekeelne tekst
Ingliskeelne tekst