et
en
Teksti suurus:
A A A

Vabadussõja näitus

Meie tähtsamale ajaloosündmusele – Eesti Vabadussõjale – pühendatud näitus „Rindejoon” avati 27. novembril 2007.
Näitusel väljas olnud eksponaatide nimekiri.

 Eksponeeritud on ligi 120, enamuses seni vähe või üldse mitte avaldatud fotot koos selgitavate tekstidega. Kõrvuti oma elu ajal ülipopulaarse Vabadussõja-aegse sisekaitse ja 3. diviisi ülema, Kaitseliidu esimese ülema kindralmajor Ernst-Johannes Põdderiga on soomusrongide teenekad ülemad Eduard Neps ja Oskar Luiga, aga ka soomusauto „Pisuhänd” meeskonnaliige Peeter Katus ning 6. jalaväepolgu reamees Taavet Poska. Viimane oli Eesti Sõjamuuseumi (1919-1940) juhataja.

Eesti Vabadussõda algas 28. novembril 1918 Punaarmee rünnakuga Narvale. Esialgu saatis edu punaväge, mis lähenes aastavahetusel Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Näitusele väljapandud kaart annab ülevaate esimestest lahingutest, mis olid kõikides rindelõikudes otsustava tähtsusega, nende tulemusena peatati Vene väed ja paisati Eesti piiri taha.

Pildid näitusel on suuremas formaadis ja pruun-valged; koopiad M. Maksolly õlimaalist „Need, kes vabastasid isamaa” ja N. Kulli akvarellist „Meie dessant Utria all”, aga ka Ed. Ole originaaltöö „Johan Pitka”. Näeme kuperjanovlasi 1919. a. maikuu lõpus külarahva keskel Petserimaal ja nende jõudmist Pihkvasse, Kalevi pataljoni võitlejaid Lõunarindel; saame ettekujutuse väeosade töökodadest, väliköökidest, poodidest ja laskepesadest rindel, relvastuse varumisest ja remontimisest, näeme Vabadussõja ajal formeeritud Eesti väeosade lipukavandeid.

Vabadussõja kaardi all Johan Pitka sõnad: „Meie Vabadussõda oli meie rahva sitkuse, kanguse ja vabadusiha avaldus. Julged teod ei sündinud mitte paberite, käskude ega tagalas asuvate staapide korraldusel, vaid iga rindemehe omaalgatusest ja teadlikust isetegevusest. Ainult nii võisime teha tegusid maal ja merel, Narva ja Pihkva all, Võnnu ja Riia all. Pean ütlema, et harva leidub ka niisugust ülemjuhatajat, nagu me seda õnneks kindral Laidoneri isikus leidsime. Tema mõistis ja oskas hinnata rahva, eriti sõjaväe isetegevuse suurt tähtsust.”

Vabadussõjas langenute mälestuseks on pühendatud pildigalerii; siin on nii Soomusrongide divisjoni suurtükiväe inspektor ltn Reinhold Sabolotnõi kui ka Vabadussõja mälestussambad, milledest osa veel taastamata. Lahinguväljadel langes 2121 võitlejat, haavade, põrutuste ning haiguste tagajärjel suri 2058 sõjameest. Koos terroriohvrite, vangilangenutega ja muul viisil hukkunutega võib Vabadussõjas inimkaotuste arvuks Eestile pidada 6127 inimest. Võitlusväljal haavata saanute arv küündis 12 000-ni.

Briti laevastiku eskaadri saabumine 12. detsembril 1918. a. kujunes Eesti Vabadussõjas üheks pöördepunktiks, mis näitusel leiab samuti kajastamist nagu ka Briti kõrgemate mereväe-ohvitseride kirjad kindral Johan Laidonerile.

Vabadussõja-aegsetest esemetest saab näha vintpüssi täägiga, kaevikukilpi, välisabi korras saadud Inglise suvist mundrikuube, mille rinnataskul scouts-rügemendi rinnamärk – esimene Eesti Kaitseväes kasutusele võetud rinnamärk, Saksa ja Prantsuse teraskiivreid, paguneid, käelinte jms. Väljas on veel valik Eesti väeosade lipukavanditest ja Johan Pitka raamatutest.

Eesti kõige kuulsamat ordenit – Vabadusristi – anti välja 3224, neist 2076 Eesti kodanikele. Ordeneid eksponeeritakse ka näitusel, samuti näeb postkaardikomplekti Vabadusristidest.

Näituse koostas ja kujundas Tanel Lään Eesti Filmiarhiivist, Eesti Riigiarhiivist ja Eesti Ajaloomuuseumist saadud allikmaterjalide põhjal.